Eile käisime mere ääres Gracega jalutamas, aga ega väga kaua olla ei saanudki. Juhtus siis nimelt nii, et kui meie Gracega mere äärde jõudsime, siis rannas jalutas parasjagu ka üks malamuut, kes oli samuti rihmast vaba nagu Grace. Ja ega ei möödunud hetkegi, kui need kaks teineteise poole sööstsid ja madinaks läks. Minu peast jooksis läbi miljon mõtet, üks oli ka see, et see on Grace viimane hingetõmme. Õnneks oli õnn meie poolt ja saime koerad ruttu lahutatud ja jumal tänatud et malamuut oli leebe ja oli Grace natuke lihtsalt rapsinud, kuid mitte ühtegi vigastust Gracekesel ei olnud. Grace oli pärast täiesti liivane ja ilane, aga elus ja terve. Milline kergendus ja milline õppetund. Mitte iialgi ei saa koeral lasta vabalt joosta, kui sa ei ole veendunud, et seal juba keegi teine ei jaluta.
Ühesõnaga õppisime palju (ma loodan, et Grace ka). Lisaks peame harjutama SIIA käsklust, kuna kaklushetkel Grace ei kuulanud mind absoluutselt. Peale intsidenti oli Grace väga ehmunud ja selline hirmul. Läksime rahulikult koju turvalisse paika, kus Grace sai asjast toibuda. Täna on ta taas endine ja rõkkab rõõmust.
